tere

Tere, ma olen It tunnis ja pean siia midagi kirjutama. Tsau

Isegi, kui see on uni, on hirm liiga reaalne.

Kirjutan ainult siis, kui mul midagi rääkida on.

See oli nüüd kaks päeva tagasi. Oli neljapäev ja püüdsin magama jääda, aga nagu ikka, on see mu jaoks raske, eriti koolipäevadel. Ma ei teagi, millal see jama kõik algas, igatahes tundsin kuidas hakkan poolunne vajuma, see on üks nõmedamaid asju mu jaoks, juhul kui ma ei saa seda peatada. See tähendab siis seda, et ma ei saa ennast liigutada, lühidalt öeldes luupainaja. Poolunne vajudes, tunnen, kuidas kõik mu ümber hakkab kumisema, ma olen küll silmad kinni, aga ma näen unes, nagu ma oleksin oma toas. See tunne sel hetkel, mida lihtsalt on raske sõnadega edasi anda, see tunne oleks nagu, nagu ma oleksin oma toas ja tuba liiguks koos minuga, toas oleks tuul , mis aina tiirutab ringi, õhk nagu lihtsalt möllaks ühest kohast teise, see kestab kogu selle une. Mäletan siis, et olin näoga seina poole, ma ei saanud enam sealt unest ennast välja, mul lihtsalt ei olnud enam võimalust liigutada. See kõik toimub nii, et ma saan aru, et ma näen ainult und, aga see tunne ja hirm on nii reaalne. Mäletan et hakkasin magama jääma olles voodi keskel, unes ma nägin et ma lihtsalt vajusin voodi äärepealt maha, kuna see kõik tundus nii reaalne olevat, isegi see mats, kui kukkusin, tundus päris olevat ja maandusin ka laua ja voodi vahele, mis on ka mu toas täiesti võimalik. Tahtsin püsti tõusta, arvates et see kõik juhtuski päriselt, aga ma ei saanud. Ühel hetkel, olin ma juba täiesti põrandal, kui huvitav on see, et ma ei olnud seda oma raskusega, mu pea ja selg ei puutunud vastu maad, tagumik oli küll maas, ja jalad õrnalt, aga ma ei olnud seda oma raskusega. Ma juba arvasin, et tuleb hetk, mil ma lihtsalt õhku tõusen, aga ei, jäin siiski õrnalt toetudes maha, kuid selle asemel ma lihtsalt liikusin, põranda keskele, ma lihtsalt lamasin, ja edasi liikudes lõpetasin keset põrandat. Mu hirm oli suur, ma ei saanud aru mis toimub, proovisin rabeleda, kuid tulutult. Natukese ajapärast, tundsin, kuidas ma juba suudan ennast liigutada unes, roomasin tagasi voodisse, kardsin maas olla, mingi ajapärast mul tekkis vihahoog, ma istusin enda voodil, jalad maas, ja ma mäletan kuidas ma nagu oleksin kellegi või millegiga rääkinud, ma pigem lihtsalt karjusin: mida sa tahad? lõpeta ära juba!, kuid midagi ei muutunud, ühel hetkel ma lihtsalt märkasin musta kogu, mis oli mu voodialt väljas, ma arvasin et see on lihtsalt mu jakk, kui hetkepärast oli see mu voodialt täiesti väljas, ma võtsin vihasena selle kätte ja tahtsin virutada selle vastu ust, aga mul ei olnud selleks isegi piisavalt jõudu, see ei lennanud kaugele, mis iganes see siis ka polnud. Siis sai see kõik läbi, ma tundsin kuidas ma hakkan ärkama, kuid ka see võttis aega, ühel hetkel suutsin juba ennast keerata, kumisemine oli lõppenud, tuba oli vaikne ja midagi ei liikunud. Mul oli hea meel, et see kõik lõpuks läbi sai, süda tagus hirmsasti, ja hingeldasin, nagu oleks paar maja ringi jooksnud. See hetk kui olin veel unes, oli äärmiselt imelik tunne, ma oleks justkui ennast sealt samas lähedalt vaadanud, justkui läbi kaamera, teades, et ma pean lihtsalt ootama, kuni see kõik läbi saab. Vaatasin veel kella, kell oli kolm, magama ei jäänud ma veel niipea.